Inimeste kodu – Rootsi tegi, Eesti kaevab haua

Postimees avaldas ka arvamusloona: https://arvamus.postimees.ee/8382953/mikk-tammik-kuidas-kull-eestist-saaks-rootsi-sarnane-heaoluriik

1928. aastal kõneles tulevane Rootsi peaminister Per Albin Hansson visioonist folkhemmet – inimeste kodust. See oli idee, et riik on kodu kõigile: turvaline, õiglane ja hooliv. Rootsi suutis selle ideoloogia ellu viia ning tulemuseks olid Põhjamaade heaoluriigid. Tagantjärele tundub lausa absurdne, et Skandinaaviast ei oleks saanud heaoluühiskondi – nende edu ja stabiilsus on olnud just selle mõtteviisi vili.

Eestis aga käib vastupidine protsess. Meil puudub kultuur, kus arutelu ja kompromiss oleks loomulik. Liiga tihti näeme ära tegemise ja haua kaevamise mentaliteeti – kes midagi paremini oskab või teeb, see põrmustatakse kadedusest. See ei ole ainult poliitiline probleem, vaid sügavam kultuuriline muster – inimeste vahel ei ole mõttevahetust ega arutelu.

Miks see nii on? Põhjus peitub harituses ja hariduses. Kui teadmisi ja koostööd ei väärtustata, jääb domineerima kitsas konkurents – rumalus ja kadedus, heade asjade tegemata jätmised ning vigased või puudulikud lahendused. Rootsi suutis Hanssoni ideest kasvatada heaoluriigi, sest seal oli traditsioon arutada, kompromisse otsida ja haridust austada. Eestis on aga hariduse ja harituse puudujäägid loonud pinnase, kus ideoloogiat „inimeste kodust“ peetakse pigem ohuks kui võimaluseks – sotsiaaltoetuste põhisest riigist ei nähta võimalust minna üle heaoluriigi kesksele korraldusele (vt Mart Kuldkepp; Skandinaavia lühim ajalugu, 2023).

Kui tahame, et Eesti oleks tõesti kodu kõigile, peame murdma kadeduse ja põrmustamise kultuuri. Heaoluriik ei ole luksus, vaid investeering inimeste väärikusse ja riigi kestlikkusse. Küsimus pole selles, kas me suudame, vaid kas meil jätkub tahet astuda sammu, mille Põhjamaad tegid juba sajand tagasi.