Eesti loodus on jalutuskäik läbi 450 miljoni aasta

Eesti loodus ei ole lihtsalt mets ja meri — see on jalutuskäik läbi ajastute, mis ulatuvad ordoviitsiumist devonini. Kui astud Põhja-Eesti pangale, seisad tegelikult 450 miljoni aasta vanusel merepõhjal. Ordoviitsiumi lubjakivi, mis täna tundub nii tavaline, on kunagi olnud troopilise mere elustikuga kihiline maailm. Siluri ajastu kivimid jutustavad juba teistsugust lugu — madalast soojast merest, kus kasvasid korallrahud ja liikusid meriskorpionid. Ja kui minna Lõuna-Eestisse, jõuad devoni punakatesse liivakividesse, mis on näinud esimesi maismaataimi ja kalu, kellel tekkisid esimesed jalad.

Matkamine Eestis tähendab seetõttu midagi enamat kui lihtsalt värske õhu nautimist. Iga rada on väike geoloogiline ajamasin. Rabade kohal hõljuv udu, pankranniku järsud astangud, devoni liivakivipaljandid — need kõik on kihid, mis jutustavad, kuidas meie maastik on aeglaselt, visalt ja väärikalt kujunenud. Kui seda mõista, muutub ka kõige lihtsam jalutuskäik eriliseks: sa ei liigu lihtsalt ruumis, vaid ajas.

Looduskaitse ei pea olema jutluse vormis meeldetuletus. Piisab, kui mõistame, et sellist geoloogilist ja maastikulist mitmekesisust ei ole kusagil mujal nii kompaktselt koos. Eesti loodus ei vaja meie ülevoolavat imetlust — küll aga tähelepanu ja mõtlemist ning oskust loodusega suhestuda.