Itaallane, kes eluaeg pizzat tegi

Mikk Tammik

I. Palazzolo, 1998

Päev oli palav, paar kärbest lendles, kui Mauricio oma esimese korruse kivimajakese akna luugid laiali virutas, u. 38 celsiust varjus. Augusti algus, väga palav. Ta pidi minema, kilomeetri kaugusele alla keskusesse, piazza poole, kus asus tema väike kiviahjuga pizzakoht. Paar punase-valge laudlinaga kaetud lauakest, maitseained. Jalutades oli olnud nii palav, et valge särk tundus higisena, õnneks oli tal teine sinine särk ja ta otsustas, et tulevikus läheb ta t-särgi peale üle. Ei, nii siiski ei sobi, mõtles Mauricio - peaks just korralikuma töörõivastuse peale minema. Ta tegi tule alla ja tunnikese pärast oli kiviahi pizza küpsetamiseks valmis. Mauriciol oli pidevalt järjekord ukse taga, eriti peale lõuna aega. Ilus nooruk muutus tihti pizzat tehes karjuvaks ja raevukaks, niiet inimesed teda veidi kartsid - tellimusi tuli korraga palju ja Mauricio pidi nendega hakkama saama. Samal ajal tundus ta oma rabinas ja rutus vihasena naljakas - inimestele meeldis teda töö hoos vaadelda.

"See oled sina," karjus ta sisenevat klienti silmitsedes, 20 tellimust järjekorras ja üks lisandumas lendas ta peast läbi, "sulle tuleb täna speciale". Lauas istuv mehike silmitses Mauriciot suured silmad peas, juuksekarvad püsti. Sisenev klient võpatas ja noogutas.

"30 minutit, ootad?" Kisendas pizza põhjasid vormiv Mauricio.

Klient jäi rahulikuks ja noogutas. Enamus tellisid kaasa, mõned üksikud, pigem võõrad, naaberlinnadest istusid ja sõid kohapeal. 

Mauricio oli pizzasid teinud juba 12-aastaselt oma onu pizzeerias, mis oli märksa suurem, kõrval linnakeses. Ta teenis korralikult, neli-viis korda rohkem, kui tavaline kojamees, peaaegu sama palju nagu carabinieri. ta oli ka väga töökas ja tal oli vedanud. Mauricio haudus vaikselt mõtteis Euroopaase mineku plaane, ta kogus raha, et avada seal mõni pizzeeria ja jätta praegune pizeeria oma nooremate sugulaste hoolde. Ta ei teadnud veel kuhu, ta hoidis oma inglise keelt virgena lugedes inglise keelseid koomikseid, mida talle saatis ta ema Pariisist. Ta ema oli teistkordselt abiellus. Mauricio isa suri, kui Mauricio oli 8-aastane, juhtus midagi kummalist.

II. 

Päike oli loojumas. Mauricio koristas, higipiisad palavast päevast otsaesisel. Ta hakkas ust sulgema ja märkis üles aineid ja muud, mis homme hommikul kullerile tellimusteks anda. Järsku ta võpatas, keegi oleks justkui sisesenud ja istunud lauda. Ta kõrval sähvatas valgust ja uks kriiksus. Ta silmitses ümbruskonda, läks ka korra välja, ei kedagi, ilmselt tuul, mõtles ta. Oli aeg koju minna, ta sulges ukse ja hakkas viludamat ilma nautides aeglase sammuga, ülespoole linna, oma toakese poole sammuma. Homme on laupäev, mõtles ta. Väikese vanalinna majakeste akendest imbus tänavaile häid aroome, kaneeli ja küpsetamise lõhnu. Mõnedest kohvikutest kostis naeru. Tänav oli küllaltki tühi, kui välja arvata mõned jalutavad noorte seltskonnad ja paarikesed, kes jalutasid ja nautisid õhtut. Oli tõepoolest lummav augusti õhtu. Mauricio möödus maha jäetud nunna kloostrist, kui talle õlale koputas värelev käsi. Mauricio kivistus, hirmust korraks krampis, kõik hüüavad ja teretavad teda väikeses linnakeses nimepidi. /.../