FAIM

 

Si j'ai du goût, ce n'est guère

Que pour la terre et les pierres.

Je déjeune toujours d'air,

De roc, de charbons, de fer.

 

Mes faims, tournez. Paissez, faims,

Le pré des sons.

Attirez le gai venin

Des liserons.

 

Mangez les cailloux qu'on brise,

Les vieilles pierres d'églises;

Les galets des vieux déluges,

Pains semés dans les vallées grises.

 

Rimbaud

 

 

NÄLG

 

Pole isu, pole janu,

söön vaid kive noori, vanu.

Eineks värsket õhku joon, 

lõunaks sütt ja mulda toon.

 

Kae, mu isu, mis nii napp

pääses valla!

Laena mürki, kassitapp,

öösel pissin alla!

 

Killustik mul täidab kõhtu, 

munakive söön ma õhtul.

Heinamaal, mis suur ja lai,

kasvab jõudsalt iidne sai.

 

Rimbaud

(Lauri Leesi tõlge, 1997)



RAIBE

 

Mu kallis, miks ei võiks me korraks meenutada

seda kaunist hommikut taas,

kui oli kiviteel, kuhu viis meie rada,

selitamas üks raibe maas?

 

Tulise päikse all, jalad õieli õhus,

see tiirase naisena näis.

Sel mürgiaurudest üles punsunud kõhus

roisune käärimine käis.

 

Kiirgava kuuma käes seal paisuv lödi kihas

lausa leemena keemishoos,

nii et lagunes see, mida elavas lihas

seni hoidnud suur Loodus koos.

 

Nagu puhkevat õit ülalt silmitses taevas

kogu luukeretoredust,

teil aga haisu sees oli südamevaevas

aeg-ajalt kõik silme ees must.

 

Sumisev kärbseparv oli piiramas magu,

millest purskasid mitmes reas

mustavad vaglaväed keset püdelat lagu

nende elujäätmete seas.

 

Tõusis ja langes kõik nagu liimendav laine,

mille harjal kihises vaht,

tuule hinguses taas näis elustuvat aine,

isegi kasvavat ta maht.

Ja oli, nagu körv üht imeviisi kuulaks

kas tuules või voolavas vees

või nagu sahinal oma sarjaga tuulaks

viljaterasid talumees.

 

Piirjooned kustusid ja hajusid kui uni

ühelt ununud lõuendilt

kunstniku silma ees, et olla varjul, kuni

mälu järgi tal taastub pilt.

 

Kivide tagant meid üks koeralita vahtis,

et me tähelepanu kaoks,

sest saada korjusest tubli tüki ta tahtis,

mille valinud enda jaoks.

 

Ent eks meenuta teid see läpatus ja läga

ja verdtarretav raipehais,

mu päikene, mu täht, kes te olete väga

püha ingel mu unelmais!

 

Sest viimseks puhkuseks asupaika ei anna

mitte keegi ju teile muud

kui rohujuurte all, oo ilukuninganna,

kus on kõdu ja surnuluud.

 

Ja, oo mu kaunitar, kui vagel tuleb maitsma

teie suud, teilt kuuleb ta ehk,

et üllast armastust jäin mina kindlalt kaitsma,

kui sest saigi vaid põrm ja pehk.

 

Charles Baudelaire

(tõlkinud: A. kaalep, A. Sang, M. Väljataga)

mu süda

on südametu

ükskõikne tuim julm

armastab

keda ise tahab

või üldse mitte kedagi

hulgub nagu hunt

mu elus ringi

on tükk aega kadunud

ja siis äkki

paistavad põõsast

ta põlevad silmad

kõigest hoolimata

olen ma üleni täis elu

miski muu ei mahu sisse

olen elust pungil

pakatamas

olen elupall

tukslev elukera

olen üleni olemine

eimiski ei mahu sisse

ahastus surutakse

väga ahtaks

selles tohutus

laienemises

hing kooritakse maha

jääb ainult liha

õrn puhas maitsev

ja tark

jeanned'arc-tark

tuleriittark

elutark

ihatark

hing nülitakse maha

ja liha pääseb välja

kõndima ja hingama

ja tahtma, tahtma!

Mart Kangur ja Loomingu Raamatukogu. Pöörduks. 2024. ------------ kolm valitud luuletust, viidatud teosest...

EESTI GEOGRAAFIA

 

eesti on kunda ja virunigula

ja tallinn ja tartu

tartu rohkem kui tallinn

tallinn rohkem kui narva

kohtla-järve on eesti eeslinn

riia on lähedal

kristjanjaak köndis sinna jalgsi

 

helsingi lähemal veel

oskar ostis sinna eestile krundi

 

eesti on eesti elu

eesti on eesti aeg 

 

ja saksa ja taani 

ja rootsi ja tsaari

ja nöukogude

 

iga lipu all

 

sinine selge taevas

must kohev ja toitev muld

valge vaimuvalguse kuld

KEVAD

 

lumed sulavad

koorub  kõdu ja rämps

  • ja lootus 

  • ja lilled

 

lumed sulavad

pääseme millestki vabaks

  • sõlmedest

  • surmast vist

 

tuisud on selja taga

südagi järsku nii vaba

  • helendab 

  • Kristuse  rist

 

sinilillede õrnad varred

sõrmede vahel

  • hell puudutus

  • kevadeist

INIMESED

 

oleme maalised

oleme merelised

oleme surfajad kõik

laine harjal või laine all

oleme surfajad kõik

 

rannikul elame

maalised-merelised

laine meid heidab

rannaliiv peidab

taevaste tuulte all

 

oleme inimesed

ingli tiivasulega

kirjutatud lugude

kangelased laineharjal

osatäitjad loomisloos

 

Suure Armu lainetelt

võitjatena rannale heidetud

tulnukad maalised-merelised

õnnestunud sündima

õnnistatud surema

 

oleme surfajad kõik

Renna Ali. Veel ilmumata.

pulmalauluga söödab paar niudeid seda õhtut

myntide soost mida katavad taimed

hiljem minuteid puutub unetuse kasvukuhik

mälestust mangub nartsisse kus

karistaks jumalat õlg

 

tuul meisterdab kohinast puid

itkust kiviviske kaugusel

tuulekompvek

tuulekompvek

 

oi kadunud kompvekivõtit

oi kompvekivõtit

Marko Kompus. tikrisuitsu ja leiba. 2012. ----------- Valitud luuletusi viidatud teosest...

Create Your Own Website With Webador