Inimeseks olemisest, arenemisest ja elust tänapäevases argielus

Renna Ali

Üldlevinud hinnangu kohaselt oleme inimkonnana planeedil Maa saavutanud ratsionaalse mõtteviisi ja teaduslik-tehnilise progressi kõrgtaseme. Vahel tundub meile, et areng on peadpööritav, ei jaksa sellega sammu pidada. Eriti kui tehnika kuulub argiellu, nagu digitalisatsioon.

Ometi kostab järjest valjemalt rahulolematute hääl. Ilmastikumuutuste ja ähvardava ökokatastroofi painav rõhutamine on aktivistide sihikindla töö tulemusena jõudnud poliitiliste ja riiklike institutsioonide retoorikasse. Peame vähendama kulutusi - elu paremini korraldama, sest meie elukeskkond on ohus ja ilma hästi hingava, terve planeedita Maa, pole meil kõrgtehnoloogiat kasutades pinda all. Teadvustame, et oleme olnud nagu rumalad lapsed, kommipaki ahnelt tühjendanud, ja nüüd kannataksime justkui kõhuvalu käes. Teeme uusi otsuseid ja strateegiaid planeedi päästmiseks. Osoonikihi hõrenemise peatamisega oleme ju üleilmset edu saavutanudki, kuid vähe. Kohalikul tasandil, Ida-Viru tammiku hävitatud hiiepuud on ime kombel taas väärtustatud ja hiit plaanitakse taastada. Looduse suhtes oleme hellad ja enamasti ühel nõul - loodust peame hoidma.

Kuidas on lugu inimesega, kes ehk ei ole looduse kroon, kuid on ometi oluline osa loodust?

Tänapäeva inimene saab väga paljut oma elus enda tahte järgi korraldada. Järglaste lisandumist saab reguleerida, sugu valida ja vahetada, elada töötuna või töötades, üksi või perekonnana, mitmel pool saab abi ka suremisel, kas hea palliatiivse hoolduse või isegi eutanaasia kujul.

Suure hulga valikuvõimaluste juures valib vaid väike osa inimestest vabatahtlikult inimesena arenemise tee. Tihti annab selleks tõuke raske haigus või suur kaotus.

Mida see tähendab, kasvada inimesena? Ka siin on lõputa hulk vastuse variante. Erinevad joogad, meditatsioonid ja vaimsed tehnikad on laialt levinud; ajalooliselt peamised religioonid reformeerunud ja erinevaid kirikuid ja praktikaid on palju, igaühele midagi. Hariduse tase ja kättesaadavus on tõusnud - inimene areneb, püüab endaga toime tulla, stressi vähendada, tervist hoida. Ometi levivad maailmas haigused, kuriteod ja sõjad. Liiga suur osa Inimestest vireleb ebainimlikes tingimustes - põgenikelaagrites, pommiaukudes, piinakambrites, vanglates. Miks oleme loonud reaalsuse, mis meile endile ei meeldi? Miks leiab aeg-ajalt mingi grupp inimesi, et teine grupp tuleb hävitada? Isegi võõras riietumismaneer võib äratada viha, mis liigitab teise inimese ebainimeseks.

Tänapäeval räägitakse palju vibratsioonidest. Inimene saavat oma vibratsioonide sagedust tõsta ja sellega arengus tõusta. Demokraatlikud ühiskonnad seda teemat tunnistada ei taha, sest see sõdib demokraatliku mõttelaadi vastu. Demokraatia on hea riigikorraldus, mis tagab inimeste võrdõiguslikkuse üldises plaanis. Vibratsioonide sagedus ei sõltu ühiskonnast, siin võrdsus ei tööta. Kõrgete vibratsioonidega inimesi elab nii arenenud maades kui arengumaades või ka väljaspool suuri kogukondi. Kellel on kõrgemad vibratsioonid, sellel on ka suurem tundlikkus ja kohustus ligimest aidata.

Kellel on kõrgemad vibratsioonid, sellel on ka suuremad ülesanded. Ka suuremad lahingud pidada.

Mis need vibratsioonid siis on? Ka sellele küsimusele on mitmeid vastuseid. Ma ütleks, et kõrgete vibratsioonidega on inimene, kelle organism ja psüühika on terved, energiakeskused ehk tshakrad avatud ja töötavad, ja kellel on teadmisi ja arusaamist reaalsuse struktuurist ja mehhanismidest. Selline inimene on võimeline oma reaalsust ise looma ja ise ennast ravima ja tervena hoidma. Ta tegutsemine on spontaanselt eetiline. Ta on võimeline teisi ravima, õpetama ja arendama. Ja inimkonda katastroofist päästma.

Tsivilisatsioone on hävinud varemgi, miks me arvame, et meie praegune tsivilisatsioon on kindla peale jätkusuutlik? Surevad suured mered, hävivad metsad ja loomaliigid, vennas- ja naaberrahvad sõdivad, koolides tulistatakse, levivad senitundmatud viirused ja ravimatud haigused. Sünnib arengu häiretega lapsi, kes on terve elu hooldatavad. Ühiskonna ressursid lähevad väga suures osas eri vanuses abivajajate hooldusele.

Meie eetilisest analüüsivõimest ja veenmisoskusest sõltub inimkonna saatus. Eetiline retoorika on praegu, aastal 2024, tähtsam kui kunagi varem. Peame innustama ennast ja ligimest vibratsioonide tõstmise teele. See tee algab endasse vaatamisest. Enda vihamõtete märkamisest. Selle nägemisest, mida me teadvustamata peegeldame. See tee algab aususest, teadvustamisest, ja viib uue parema reaalsuse loomiseni. Arenenud inimene saab ka tippmargi mobiiltelefonita hakkama, ja kui tal see on, oskab ta selle kõiki funktsioone arukalt kasutada. Sama telefon vähese eetilise analüüsivõimega isiku käes on kas mänguasi või kuritegevuse võimaldaja. Eetika määrab, kas tehnikast on inimkonnale ka kasu.

Eetikat peame kuidagi ka õppima, väikelapse east alates. Usuõpetus koolides ei olegi mõeldud kiriku kogukondade kasvatamiseks, see on esimene samm palju avaramal teel. See on algus -, põhi, millele edaspidi toetuda. Kuni enda eetiline analüüs küpseb, on hea toetuda religioonides sisalduvale inimkonna kogemusele. Religiooni järgimine ei ole väärtus omaette, see on eneseleidmise tugi. See ei ole vältimatu tugi, käepärane siiski.

Maailma suurima kõige kauem ateismi praktiseerinud riigi tegevus näitab kujukalt, kuhu "kagebiitide" manipuleerimisoskus viib - diktatuuri ja sõjani. Kellel on selles riigis hea elada? Need, keda eetilised kõhklused ei vaeva, saavad seal ehk hakkama. Aga tõeliselt hea elada pole ka neil.

Meie väikeses iseseisvas Eestis niimoodi elada ei saa. See on meie õnn. Meie metsad, meri ja kodanikud vajavad jätkusuutlikku eetilist hooldust. Me võidame hübriidisõja kõrgsagedus vibratsioonide nähtamatu kaitsega. Sellest ei näe läbi spioonid ja sellelt põrkavad tagasi tangid, kui metafoorselt väljenduda. Vibratsioonide kaudu ühendume kosmiliste energiatega ja loome rahvuskodu, mis pingutuseta integreerib tulijad ja olijad. Alustada võiks Tammiku hiie taastamisega või tassikesega Kubja ürditalu teega.

Renna Ali, Lõuna-Soome, 22.04.2024

Kontakt: armiirina@gmail.com