Eesti probleemid tulenevad regionaalpoliitika olematusest ja padupimedast justiitspoliitikast

1. Eestis on maavalitused, kes ei tee peaaegu muud, kui muretsevad ühistranspordi, piletite kontrollimise ja lasteaia kohtade ning nende tasude pärast. Tegelikult peaksid nad tompeatistidele esitama omad nõuded oma maakonna maksunduse, seadusandluse ning üldpoliitiliste ja halduslike asjade osas. Ja seda koostöös tompeatistidega. Loomulikult põhjendatult. Igal maakonnal peaksid olema omad maksuerisused, seadusandlikud eripärad ja muud poliitilishalduslikud erisused ning vastavalt selle maakonna eripäradele ja otsustele. Jah, nagu Saksamaal, Rootsis ja mujal ELi riikides - igal piirkonnal / maakonnal on omad erisused.

Eesti ei ole juba 34 aastat enam Nõukogude Liidus, Ja ikka ollakse tihti sellise mentaliteediga, et tööl käiakse, kuid tööd ei pea tegema.

2. On tehtud mingisugune karistusregister. Kuhu on ligipääs valimatult igal ühel - see ei ole õigustatud. Esiteks peaks olema liikluseeskirja rikkumiste alane register eraldi. Siis veel, tundlikule ja delikaatsele informatsioonile ei tohiks ligipääseda igaüks. Toimub šantazeerimine ja tühistamine. Eestis valitseb tühistamiskultuur. Täiesti väär ja just nende suhtes, kes on oma karistuse kandnud. 

Üldse on paljud riiklikud asjad Eestis liiga mugavalt ja lihtsustatult ülesse ehitatud ja välja tuleb rumalus. Seda mitte ainult laiskusest, vaid ka seepärast, et IT-istid ei oska nii keerukaid lahendusi luua, kui vaja oleks ja kui oskaksid siis riik ei jõuaks maksta. 

Üldiselt valitseb mentaliteet, saan oma palga arvele iga kuu ja vahet pole, peaasi et midagi ja kuidagi tehtud on.

3. President nimetas õigustatult ja väga täpselt, et loobumine / pisendamine oma õiguste osas mitte ei tugevda vaid nõrgendab riiki.  Mida president silmas pidada võis: igasugused õigused, millest loobutakse: õigus omada elu - ses mõttes, et on omaette elamine, töö ja võimalik liikuda. Riik peab tagama selle, et igal inimesel oleks võimalik töötada ja igale inimesel saaks olla töö ning mida sobivam, seda parem. Seda ei reguleeri turg. Ja ei ole me eestlased midagi nii vabad, hr. lugupeetud president. Eestlastel pole eriti kuhugile minna. Vaadake näiteks teisi EL riike; jah just neid suuremaid, kus emakeeleks keel, mida teiste riikide elanikud koolides õpivad.

No see selleks, ega peagi minema - Eestis ongi väga ilus loodus. Ostke telk ja minge metsa elama. 

Lisaks ma tean, et osadel inimestel polegi õiguseid. Pean silmas näiteks osasid vanureid, kes on hooldekodudes ja kellel üldse raha pole ning kasvõi korra kuus võimalust "rohelisest aiast" väljas käia ka ei ole. Kasvõi raamatukogus. Nende pension kulub 100% hooldekodule ja jääb puudugi.  Ja osadel vanuritel ei ole ka ühtegi sugulast elus. Kõigil ei olnud võimalik müüa oma kinnisvara ennem hooldekodusse minekut, v-b oli kaasomand, jmsv. Need on need Rosimannuse hooldekodud. Või kelle iganes.

Ja üleüldse, kes on need Eesti ametnikud ja miks just need inimesed ning kuidas nad oma (eluaegse) koha on saanud, millistel alustel? Miks nad ei tee, seda mida vaja ja mis on õige. Personalipoliitika ja Eesti, omaette kiiks, Eestis. Millest v-b edaspidi.

Vot nii. Ja öelge, milles mul pole õigus.